Refleksioon digitaalse õppevara kursusele

Aktiivne loengute periood on selleks semestriks läbi ning nüüd aeg kolme viimase möödunud kuu tegemistele tagasi vaadata ja kokkuvõte teha.

Digitaalse õppevara kursuse kokkuvõtteks võtan kõrvale veebruaris koostatud õpilepingu ning peegeldan Helen Barretti (2004) kolme küsimuse (what, so what, now what) abil kursusel õpitut ja enda õpikogemust.

Minu eesmärgid sellele kursusele oli saada teadlikumaks erinevatest repositooriumitest ja osata otsida nendest digitaalset õppevara. Samuti osata koostada kindlale sihtgrupile sobivat interaktiivset õpivara, online teste ning sealjuures märkida õigesti metaandmed ning järgida autoriõiguse põhimõtteid.

WHAT? – mida ma olen õppinud ja oma õppimise tõendamiseks kogunud (minevik)?

Sain teada, mis on õppematerjalide repositooriumid ja mis on nende funktsionaalsused (näiteks e-Koolikott ja e-õpikukogu Opiq Eestis ja mitmed põnevad rahvusvahelised digitaalsete õppematerjalide kogumikud – Scientix või Curriki jt).

Sain teada, mis on digiõppevara autorvahendid ning kursuse grupitöö  raames rohkem kasutatud H5P moodulit sisaldavad autorvahendid.

Kursusel oli minu jaoks väga palju uusi mõisteid ja termineid. Esimesena meenub lühend SCORM sisupakett ning kuidas seda taaskasutada ja siduda sobiva õpikeskkonnaga (näiteks Moodle). Meeldis, et saime selle ise ka loengus läbi katsetada.

Minu jaoks väga põnevad teemad oli digiõppevara kvaliteedi hindamisraamistik ja mudelid, metaandmed ning autoriõigus. Nüüd tean, mis on Creative Commonsi litsentsid, õigused, piirangud ning milliste ikoonidega neid tähistatakse. Varem oli see üsna segane mulle.

Kursuse raames lugesin kolmel valitud teemal ka artikleid – teemad olid õppematerjali kvaliteedi hindamine, efektiivsete õppevideote põhimõtted ning õpitehnoloogia alane standardiseerimine ja selle vajalikkus. Kõik olid huvitavad artiklid, kuid kõige enam jäi meelde Brame’i 2016. aasta artikkel õppevideote tegemise soovituste kohta. Kasutasin seda teadmist koheselt ka grupitöö raames õppevideo loomisel.

Kõige suurem rõhk iseseisval õppimisel oligi seotud grupitööga. Kuna valisime oma grupiga teema, milles ise olen pigem nõrk – matemaatika – siis sain ka siin õppematerjale koostades juurde õppida ja 8. klassi matemaatikat meelde tuletada. Tean nüüd kolmnurkadest palju rohkem kui enne :). Meie grupp oli tubli, põhjalik ja me kõik olime väga kohusetundlikud oma rolle täitma. Aitäh teile, Merlin ja Elena!

SO WHAT? – ja mis sellest? – miks see (mis osad sellest) minu jaoks oluline on (olevik)?

Kõik ülalkirjeldatud uued teadmised ja kogemused on vajalikud minu töös ning edasistes õpingutes. 

Õppevideo loomise kogemuse lugu on üleval minu varasemas blogipostis. Sellest kogemusest oli väga palju kasu, sest täna kasutan palju oma töös organisatsiooni töötajate arendamiseks õppevideoid ja loengute salvestusi. 

Artikleid lugedes sain lisaks uutele teadmistele taas harjutada inglise keelsete akadeemiliste tekstide lugemist ja teha eeltööd enda magistritööle.

NOW WHAT? – kuhu edasi? – mida kavatsen õpituga peale hakata, kuhu soovin edasi areneda ja kuidas hakkan õpitut ellu rakendama (tulevik)?

Nagu ülal kirjutasin, siis saan kõike õpitut rakendada enda töös ja edasistes õpingutes.

Näiteks kvaliteedi hindamise mudeli põhimõtteid pean meeles nüüdsest ka ise digitaalsed õppematerjale luues. Samuti olen palju tähelepanelikum erinevatelt veebilehtedelt materjalide kasutamisel.

Kokkuvõttes võin öelda, et olen selle kursuse alguses seatud eesmärgid täitnud. Kodutööd olen esitanud tähtaegselt ning rühmatöö saanud positiivse tagasiside.

Kursus oli mulle huvitav jälgida ka seetõttu, et sellist nö paarisrakendis juhitud veebikursusel ei ole ma varem osalenud. Õppejõud tegid väga head omavahelist koostööd ning vajadusel täiendasid teineteist. Aitäh!

Lugemispäevik (3.) – Learning Technology Standardization: Making Sense of it All

Kolmandaks kursuse lugemispäeviku artikliks valisin Erik Duvali 2004. aasta artikli, mis selgitab, mis on standardiseerimine ja miks on standardiseerimine õpitehnoloogiate alal vajalik. Artikkel tekitas minus huvi, kuna loengus toodi välja, et autor Erik Duval oli Euroopa haridustehnoloogia valdkonna üks suurimaid tegijaid, nö legend ning hea oleks tema mõtteid lugeda. Know you heroes…

Standardite rolli ilmestamiseks toob Duval näite veebi (WWW) ajaloost, kus juba 1960-ndatel arendati erinevaid süsteeme, kuid peamine probleem oli, et need töötasid teineteisest eraldi. Van Dam (1987) nimetas neid doku-saarteks – süsteemid, mis ei suhtle ja need ei sobitu omavahel. Igaüks toimetab enda suletud „saarekesel“. Lahendusena pakkus Van Dam välja standardite loomise. Tehniliste standardite üks eesmärk on alati olnud võimaldada erinevate lahenduste ühilduvust ja koostoimet. See tähendab, et eraldi arendatud tarkvarad saavad omavahel teavet jagada ja neid saab koos kasutada.

Standardiseerimise protsess on avatud ja õiglane. Konsortsiumid nagu AICC, IMS ja ARIADNE loovad tehnilised dokumendid ehk spetsifikatsioonid, mis tuginevad sisemistele protsessidele ning vastaksid organisatsiooni vajadustele. Spetsifikatsioonid ei ole veel standardid. Standardite eelnõud tehakse avalikuks juba varajases staadiumis ja on avatud kogu protsessi vältel, et asjaosalistel oleks võimalik kaasa rääkida standardi väljatöötamisel. Spetsifikatsioonid suunatakse edasi hindamisele akrediteeritud organisatsioonidele nagu IEEE, CEN/ISSS, ISO/IEC, JTC1.

Ideaalis peaks konsortsiumides väljatöötatud spetsifikatsioone enne akrediteeritud organisatsioonide poolt standarditeks kinnitamist valideerima reaalsed kasutajad. Murekoht on, et sellisel kujul lõppkasutajaga valideerimist ei ole. Seega konsortsiumide roll on oluline – nemad saavad arendada tööriistu ja juhiseid oma liikmetele ning seeläbi hõlbustavad väljatöötatud spetsifikatsioonidega katsetamist ja kinnituse, et arendused on testitud ja vastavad standarditele.

Kokkuvõtlik ülevaade õppimistehnoloogia standarditest

Joonis 2 illustreerib erinevat tüüpi standardite ja spetsifikatsioonide rolli. Sisu ja struktuuri võtta eraldiseisvatena. See lähenemisviis võimaldab defineerida erinevaid navigeerimistopoloogiaid samade sisukomponentide komplektide puhul, näiteks selleks, et isikupärastada navigeerimisvõimalused vastavalt õppija konkreetsetele omadustele.

Õppesisu standardid ja spetsifikatsioonid

Õpiobjekt (kollane LO joonisel) on IEEE LTSC LOM standardi järgi defineeritud kui „mis tahes digitaalne või mitte-digitaalne element, mida võib kasutada õppimiseks, hariduses ja koolituseks”.

Enamik sisuga seotud standardeid ja spetsifikatsioone tugineb kodeerimisel praegu XML-ile, määratledes kas XML-dokumendi tüübi definitsiooni (DTD) või XML-i skeemi definitsiooni (XSD). Spetsiifilisem õppimisrakendustele orienteeritud sisu spetsifikatsioon on IMS-i välja töötatud spetsifikatsioon “Question and Test Interoperability (QTI)”. Kui QTI välja jätta näib, et enamik õpikontekstis kasutatavaid sisuga seotud spetsifikatsioone on üldisemat laadi: selles mõttes on õppesisu “lihtsalt sisu”.

Õppimise metaandmete standardid

2002. aastal viidi lõpuni IEEE LTSC õpiobjektide metaandmete (LOM) standard. (LOM-i osad on joonisel kujutatud roheliselt) Nagu jooniselt näha võib ühe õpiobjektiga seostada rohkem kui ühte LOM-i. Metaandmete üldisem ja piiratum standard on metaandme elementide kogum „Dublin Core”, mis määratleb 15 metaandme elementi.

Metaandmete standard intellektuaalomandi õiguste käsitlemiseks töötati välja IEEE LTSC-s.  Selle digitaalse õiguste väljenduskeele (DREL) eesmärk on võimaldada õppekonteksti jaoks asjakohaste õiguste täpset määratlemist. „Creative Commonsi“ algatusel on välja töötatud mitu üldisemat, lihtsamat ja paindlikumat litsentsi.

Struktuuri standardid ja spetsifikatsioonid

Punased nooled joonisel tähistavad struktuuri, mida saab kasutada õpiobjektide kontekstis.

Õppimise kontekstis on IMS välja töötanud spetsifikatsiooni „Simple Sequencing”, mis võimaldab õpiobjekte järjestada, tuginedes hargnemismehhanismile, mis võtab infot varasema sisuga töötamise põhjal.

Õpiobjektide ja õpihaldussüsteemidega seotud standardid ja spetsifikatsioonid

Õppimise tehniline tugi sõltub sageli süsteemi erinevate komponentide omavahelisest suhtlemisest ja sellise suhtluse hõlbustamiseks on vajalik kokkulepitud raamistik.

IEEE LTSC arendatud “Course Managed Instruction (CMI)” standard hõlmab interaktsiooni õpiobjektide ja õpihaldussüsteemi (LMS) vahel. 

Viidatud allikad:

Duval, E. (2004). Learning Technology Standardization: Making Sense of it All. ComSIS, 1(1), 33–43. https://doi.org/10.2298/csis0401033d

Rühmatöö projekt

Meie grupi rühmatöö projekti esimene versioon asub siin.

Õppevideo loomise kogemusest

Kuigi eelmisel semestril õppisime video- ja helitöötlust ning saime õppevideo tegemiseks vajalikud tehnilised teadmised, siis seekord sain kogemuse, et ka lühikese õppevideo tegemine on suur ja ajamahukas töö.

Kõige olulisem ja töömahukam õnnestunud õppevideo tegemisel on kogu ettevalmistus enne video salvestamist.

Alustasin sisu koostamisega ja lõin samm-sammulise stsenaariumi. Materjali on palju ja lühivideosse see oskuslikult nii ära paigutada, et ka õppijale arusaadav, tuleb läbi mõelda. Oluline on mõelda ka sihtgrupile, kellele see õppevideo mõeldud on.

Pärast stsenaariumi koostamist mõtlesin läbi, millise visuaaliga õppevideo teha. Siin lähtusin ka sihtgurpist – 6.-8. klassi õpilased. Kuna õppevideo on osa meie kursuse grupitööst, siis arutasime visuaali osa läbi kogu grupis ja järgisime ühtset stiili.

Seejärel mõtlesin läbi, milliseid keskkondasid ja tarkvarasid enda video loomiseks vajan.

Võimalusi on väga erinevaid. Kuna meie grupitöö teema on matemaatika ja täpsemalt geomeetria ja kolmnurk, valisin keskkonna, kus oleks võimalik kasutada ruudustiku põhja ja geomeetrilisi kujundeid.

Kombineerisin video sisu elemendid kokku kahest kohast, s.t ühe asemel kasutasin kahe “tööriista” võimalusi. Kujundid koostasin veebipõhises Liveboard keskkonnas. Lisaks kasutasin Miro whiteboardi õppevideo tegemisel. Mõlemal on omad eelised ja puudused. Whiteboradil märkmeid tegin Wacom graafikalaual pliiatsiga – kuna kasutasin seda esimest korda, siis väga palju aega võttis sellega harjumiseks, et jooned tuleksid õigesse kohta ja märkmed loetavad oleksid.

Järgmiseks võtsin ette video salvestamise. Kuna minu soov oli, et videol oleks näha vaid õppijale vajalik sisu, mitte  kogu ekraan, siis valisin video salvestamiseks OBS Studio – hea lihtne keskkond õppevideote salvestamiseks.

Videotöötluse võtsin siiski ette teises, endale juba varasemalt tuttavama töövahendiga – Shotcut nimelise videotöötlusprogrammiga. Kahjuks heli otse ei salvestunud kvaliteetselt, nii et tegin eraldi veel helisalvestuse Luna Recording Systemi abil ning seejärel töötlesin heli ja pildi kokku.

Kokkuvõttes võin öelda, et nagu ka eespool välja tõin – 5-minutilise video tegemiseks läheb oluliselt rohkem aega, kui arvata võiks. Õnnestumiseks on vaja teha korralikult eeltööd, tunda tarkvarasid ja osata neid ka kasutada. Eks algus on ikka konarlik, aga kui tehnilised oskused paranevad, saab teha ka vabavaraliste vahenditega väga häid ja sisukaid õppevideoid.

Videot saab näha siin. Koos H5P interaktiivse ülesandega video asub siin.

Lugemisepäevik (2.) – Effective Educational Videos: Principles and Guidelines for Maximizing Student Learning from Video Content

Valisin järgmiseks lugemiseks Brame’i 2016. aasta artikli, kus autor annab varasema kirjanduse analüüsile tuginedes soovitused heade õppevideote tegemiseks. Leidsin selle artikli lugemiseks huvitava ja vajaliku materjalina, et olla ise paremini ette valmistunud videomaterjalide koostaja.

Õppevideost on saanud erinevates haridusastmetes oluline põim- ja distantsõppe tööriist, mille kaudu õppijale õppesisu edasi anda. Brame viitab oma artiklis mitmetele uuringutele, mis on näidanud, et just video võib olla väga tõhus õppevahend ja parim veebikursuse tööriist. 

Samas ei ole õppevideod kui meedium alati efektiivne. Näiteks viitab Brame ka autoritele, kelle uuringud näitavad seda, et õpilased jätavad suure osa videomaterjalist vaatamata ning mõned videoõppematerjalid ei aita väga palju õpilaste arendamisele kaasa.

Brame toob välja, et õppevideo on efektiivne õppevahend, kui tuginetakse kolmele olulisele elemendile – kuulaja-õppija vaimne koormus, kaasatus video teel õppimisel ja kuidas toetada läbi õppevideo aktiivõpet. 

Brame annab artiklis ülevaate varasemast kirjandusest ning ülaltoodud kolmele elemendile tuginedes annab soovitused, kuidas võimalikult efektiivselt õppevideoid õppevahendina kasutada.

Millised siis on põhimõtted ja elemendid, mille põhjal koostada või valida õppevideoid, mida kasutades õppimine on efektiivne ja saavutatakse head õpitulemused?

Kolm elementi, mida õppevideo koostamisel silmas pidada:

Vaimne koormus

Swelleri (2003) kognitiivse koormuse teooria järgi on mälul on erinevad komponendid. Üks nendest on töömälu ja vältimaks selle ülekoormust, eeldab tähelepanemine olulise info selekteerimist ebaolulisest. Lühiajaline mälu on mööduv ning kogub teavet keskkonnast. Kuna töömälu maht on piiratud, siis peab õppija aju tegema nö valikuid, mida õppematerjalist meelde jätta ja talletada. Seda teadmist tuleb kindlasti õppematerjalide koostamisel meeles pidada, et mahtu ei oleks liiga palju ja just oluline õpiväljundite saavutamiseks oleks esile tõstetud. 

Kaasamine

Põhimõte on siin lihtne – kui õpilased ei vaata õppevideot, siis nad ka ei õpi sellest midagi. Olulisim suunis on, et õppevideo ei tohi olla liiga pikk. Artiklis toodud uuringute põhjal on maksimaalne video pikkus, millega hoitakse õppija tähelepanu 6 minutit. Kui teha video pikem, on see tõenäoliselt ebaefektiivselt kulutatud aeg nii õppijale kui video koostajale.

Teine viis, kuidas hoida õpilased kaasatud, on millist esitamise kõnestiili kasutada. Kui videoloengus kasutatakse entusiastlikku, kiiret ja kaasahaaravat esitlusviisi, on ka kuulajate tähelepanu suurem.

Aktiivõpe

Taaskord on erinevate uuringute põhjal tõestatud, et aktiivõpe on oluliselt efektiivsem õpiväljundite saavutamiseks, kui pelgalt loengu kuulamine. Vahendeid, kuidas täiustada videoloenguid aktiivõppe osadega, on erinevaid. Need kolm meetodit on  mitmes õppeaines edu näidanud: lisada videosse interaktiivseid küsimusi, kasutada interaktiivseid osi, milles antakse õppijale kontroll, kasuta suunavaid küsimusi, teha õppevideo osaks kodutöö ülesandest.

Täpsemalt, kuidas ülaltoodud kolm elementi jagunevad ja mida mõjutavad (koos näidetega), on toodud tabelis:

Kokkuvõtteks autori soovitused efektiivse õppevideo koostamiseks:

Õppevideod peavad olema lühikesed ning oluline on hoida fookus õpiväljundil kui eesmärgil.

Selgitamiseks kasutada audio- ja visuaalelemente, kuid selle juures pidada silmas, et need oleksid videot täiendavad, mitte segadusse ajavad.

Oluliste mõtete ja kontseptsioonide väljatoomiseks kasutada esiletõstmist või eraldi märgistamist.

Kaasatuse hoidmiseks kasutada entusiastlikku, haaravat kõnestiili.

Videotele lisada aktiivõppe tükikesi, nagu video sees küsimuse esitamine, interaktiivsete elementide või koduse töö ülesannetega seotuse lisamine. 

Artikkel oli huvitav ja heade suunistega, kuidas videoõppematerjali koostada ning mida silmas pidada. Hea sisend, mida meeles hoida järgmise individuaalse kodutöö – õppevideo – koostamisel.

Viited allikatele:

Brame, C. J. (2016). Effective Educational Videos: Principles and Guidelines for Maximizing Student Learning from Video Content. CBE-Life Sciences Education, 15(4), es6. https://doi.org/10.1187/cbe.16-03-0125

Pata, K. (kuupäev puudub). Infotöötlusmudeli rakendusi haridustehnoloogias (loenguslaidid) Tallinna Ülikool, Loetud aadressil: https://www.tlu.ee/~kpata/haridustehnoloogiaTLU/loeng4.pdf

Lugemisepäevik (1.) – Quality Evaluation of Open Educational Resources

Valisin esimeseks lugemispäeviku artikliks õppematerjalide kvaliteedi hindamise teema all soovitatud  2020. aastal avaldatud Eliase, Oeleni, Tavakoli, Kismihoki ja Aueriartikli uuringu avatud õppematerjalide kvaliteedi hindamise ja  pakutud hindamismudeli kohta. 

Tänapäeval kasutavad nii õppijad kui õpetajad laialdaselt internetis vabalt kättesaadavaid nö avatud õppematerjale. 

Avatud kursuste veebiplatvormid haldavad õppematerjale, mida teatakse avatud õppematerjalidena (Open Educational Resources), kõik  kursused on veebipõhised. Paljud avatud õppematerjalide platvormid sisaldavad nii õppevideoid, slaide kui ka audioloenguid (Elias et al. , 2020). 

Selleks, et tagada hea online kursus, on väga oluline, et kursusel kasutatavad õppematerjalid oleksid asjakohased ja heal tasemel.

Kuna materjalide hulk avatud õppematerjalide platvormidel aina kasvab ja tase on erinev, on kvaliteetsete õppematerjalide leidmine muutunud üha keerulisemaks ülesandeks. Selleks, et leida sisukaid ja kvaliteetseid materjale on kvaliteedi hindamisest saanud oluline roll. Samuti on kvaliteedi hindamine oluline selleks, et avatud õppematerjalide koostajad saaksid struktureeritult tagasisidet, mille põhjal enda õppematerjale täiustada.

Selles artiklis pakuvadki autorid välja hindamismudeli, mille järgi hinnata avatud õppematerjali kvaliteeti. Samuti annab mudel õppematerjalide loojatele juhised, mille järgi luua kvaliteetset õppevara. 

Autorite pakutud mudel põhineb varasemate hindamismudelite võrdlusel. Kvaliteedimõõdikute määratlemiseks ja väljatöötamiseks uuriti avatud õppematerjalidega hindamise teemaga seotud varasemaid töid.  Mudeli koostamisel tugineti peamisel slaidide kvaliteedi hindamisel, kuid autorite hinnangul saab seda mudelit rakendada ka teistes vormingutes avatud õppematerjalide kvaliteedi hindamisel (näiteks audio- või videoloengud).

Avatud õppematerjalide kvaliteedi hindamise mudel 

Autorid (Elias et al. , 2020) jagasid avatud õppematerjalide kvaliteedi hindamise mudeli kolmeks osaks:

Sisustruktuur – taksonoomia selgus, navigeerimise lihtsus, struktuuri asjakohandatavus, sisu ülesleidmine

Õppesisu – teksti kvaliteet, sisu kohanemisvõime, erinevates seadmetes kasutatavus, sisu ülevaate nähtavus, sisu mitmekeelsus

Enesehindamine – võimalus teha enesekontrolle ja erinevaid viise teadmiste teste 

Põhjalikumalt on mudeli osad kirjeldatud tabelis (Elias et al. , 2020):

Hindamaks mudeli sobivust viidi avatud õppematerjalide ekspertide seas läbi küsimustik-uuring, mille tulemused näitasid, et see on asjakohane ning seda  saab kasutada hindamaks avatud õppevara üleüldist kvaliteeti.

Viide allikale:Elias, M., Oelen, A., Tavakoli, M., Kismihok, G., & Auer, S. (2020). Quality Evaluation of Open Educational Resources. C. Alario-Hoyos, M. J. Rodríguez-Triana, M. Scheffel, I. Arnedillo-Sánchez, & S. M. Dennerlein (toim.), Addressing Global Challenges and Quality Education (lk 410–415). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-030-57717-9_36

Õpileping “Digitaalne õppevara”

Aine “Digitaalne õppevara” esimese iseseisva tööna koostan õpilepingu, mis selgitab kuidas ja mida sellel kursusel õpin ning kuidas õpitut hinnatakse.

Teema – erinevalt paljudest oma kursusekaaslastest ei tööta ma õpetajana koolis ning kokkupuude digiõppevaradega on kindlasti väiksem. Siiski täiskasvanutele suunatud koolituste loomisel ja disainimisel on minu töös viimasel ajal fookuses just digitaalsed õppematerjalid, nende koostamine ja kvaliteet. Samuti testide tegemised ja tagasiside andmise võimalused erinevates digikeskkondades. Seni olen olnud nö iseõppija ning pakkunud oma kogemustele tuginedes erinevad digiõppe lahendusi ja võimalusi, kuid tunnen, et vajan süsteemsemat lähenemist ja suure pildi tajumist selles valdkonnas, samuti praktiliste oskuste omandamist. Alates põhimõistetest ja arengusuundadest, tulevikutrendidest kuni interaktiivsete materjalide koostamiseni. 

Eesmärgid – olen teadlik erinevatest repositooriumitest ja oskan otsida nendest digitaalset õppevara.

Oskan koostada kindlale sihtgrupile sobivaid interaktiivseid õppematerjale, õppevideoid ja teste ning oskan neid metaandmetega kirjeldada. Sealjuures jälgin digitaalse õppevara koostamisel ja kasutamisel autoriõiguse põhimõtteid. Oskan juhendada koolitujaid, kuidas erinevaid meediume kasutada ning selle läbi lihtsustada nende õppimise protsessi.

Miks? Nagu ülalpool kirjeldasin, siis on vajadus ka täiskasvanutele suunatud  koolitustel digiõppevaral põhineivaid lahendusi ning organisatsioonis, kus töötan, on selle lahendamiseks kõik pilgud suunatud minule. Seega isiklik püstitatud eesmärk kursusele on kõrge.

Strateegiad – leian, et püstitatud eesmärkide saavutamiseks on oluline osaleda aktiivselt ja kaasamõtlevana kõkidel seminaridel ning panustada pühendunult iseseisvatesse töödesse.  Esimeses loengus käis läbi küll mõte, et perfektsionism ei ole hea, aga siiski pean oluliseks, et ise pean enda tehtuga rahul olema. Ma ei näe väärtust iseseisvate tööde tegemisel, kui neid ei tehta pühendunult ja eesmärki silmas pidades. Iseseisvate tööde puhul jälgin ajakava ning esitan kõik tähtaegselt. Kasutan ajaplaneerimiseks eelmisel semestril katsetatud ja nüüdseks rakenduse saanud MyHomework äppi.

Oluline roll eesmärkide saavutamiseks on ka rühmatöösse panustamine ja koostöö rühmakaaslastega, samuti kursusekaaslastega mõtete jagamine. 

Vahendid/ressursid – õppejõud ja kursusekaaslased, nende blogipostituste lugemine ja arutelud seminaridel, samuti rühmatöödes uute mõtete ja kogemuste saamine. Loengumaterjalid ja loengus kuuldu põhjal tehtud märkmed, vajadusel kuulan seminaride salvestusi järgi (kui midagi segaseks jäi).

Väga hea, kui saan uusi teadmisi kohe rakendada, siis kuuldu ei unune ja saab edukalt praktiliselt läbi tehtud. Hetkel tundub, et see võimalus on täitsa olemas, kuna H5P katsetused on töökohal juba tehtud ja hea tagasiside saanud. Oluline ressurss on ka aeg. Eelmise semestri kogemusele tuginedes pean väga hästi oma aega planeerima ning tegevusi prioritiseerima, et ülesanded ei kuhjuks ja pingeid ei tekiks.

Tehnikast on vajalik hea arvuti ja internetiühendus. Lisakuvar samuti, et seminaridel ühest loengust materjale jälgida ja teisel ekraanil aktiivselt kaasa töötada.

Hindamine – eesmärgid on saavutatud, kui kõik kodutööd on esitatud ja saanud positiivse tagasiside, rühmatöö on hästi juhitud ja selle tulemusel on valmisnud digiõppevara, mis sobib ka avaldamiseks õppematerjalina.

Aine on hinnatud positiivse hindega. Õppeaine õpiväljundid on saavutatud ja ülal seatud isiklikud eesmärgid täidetud.

Kursuse lõpus kirjutatakse õpilepingu põhjal refleksioon.